Mis on palvetamine?

Palvetamine on suhtlemise viis meie taevase Isaga. Palve rajaneb suhtel või suhte
loomisel, mitte rituaalil. Nii nagu avad suu selleks, et rääkida sõbraga, võid suhelda
ka Jumalaga.

Jeesus õpetas meid palvetama: „Meie Isa, kes Sa oled taevas”. Jumal on isik. Ta on
meie armastav Isa ja läbi Jeesuse Kristuse on meil eesõigus tulla Tema ette ja hüüda
„Abba,” mis aramea keeles tähendab „issi” või „kallis isa”. Palve Jumala poole on
isiklik pöördumine.

Jumal ei ole üksnes „meie Isa”, vaid Ta on ka „meie Isa taevas”. Tal on taevane vägi.
Kui me palvetame, siis räägime universumi Loojaga, kes oma Poja Jeesuse Kristuse
läbi on teinud meile AINUVÕIMALIKU ligipääsu Tema ette. Jeesus ütleb: „Mida te
iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel.” (Jh 15:16). Meil pole iseenesest
õigust Jumala juurde tulla, aga me saame seda teha Jeesuse kaudu ja tema nimel.
Sellepärast ongi tavaks lõpetada palve sõnadega „Jeesuse nimel”. See pole üksnes
vormel, vaid me tunnistame tõsiasja, et jõuame Jumalani ainult läbi Jeesuse. Jeesus
kaotas ristisurma läbi tõkke meie ja Jumala vahelt, mille on tekitanud patusüü.

Kui me palvetame, siis räägime Jumalaga, kes on nii transtsendentne kui
immanentne – väljaspool ja kaasav. Ta on palju suurem ja vägevam, kui Tema poolt
loodud universum ja ometi on Ta meie juures oma Püha Vaimu läbi, kui me
palvetame.

Palve on elutähtis toiming. Palvetamiseks on põhjust palju. Eelkõige on see viis
taevase Isaga suhtlemiseks. Vahel inimesed ütlevad: „Jumal teab meie vajadusi, miks
me peame paluma?”. Tegelikult pole siis mingit suhet, kui me ei suhtle. Mõistagi
pole millegi palumine ainuke viis Jumalaga suhtlemiseks. On ka muid palveid: tänu,
kiitus, ülistus, tunnistamine, kuulamine, jne. Kuid palumine on selles üks oluline osa.
Kui me Jumalalt midagi palume ja näeme oma palvete vastuseid, siis meie suhe
temaga süveneb. Palves saame ilmutuslikke teadmisi – suured ja salajased asjad,
mida inimene muul viisil ei saa teada.

On põhjusi, miks me alati ei saa seda, mida me palume. Ülestunnistamata patt on
takistuseks meie ja Jumala vahel. Jumal ei ole andnud tõotusi vastata selle palvele,
kes ei ela temaga osaduses. Jumal on armuline ning ta võib vastata küll uskmatu
inimese palvele, kuid meil pole põhjust sellega alati arvestada. Kui inimesed ütlevad:
„Mul on tunne, et mu palved ei jõua Jumalani. Ta ei kuule, seal polegi vist kedagi…”,
siis tuleks neilt küsida, kas nad üldse on Kristuse ristisurma läbi Jumala andestuse
vastu võtnud. Enne kui oodata, et Jumal meid kuuleb ja meie palvetele vastab, tuleb
patu vahesein eemaldada.
Mõnikord „ei vastata” palvele, sest see, mida me palume, ei tule meile kasuks. Jumal
on tõotanud meile anda „ainult häid ande” (Mt 7:11). Ta armastab meid ja teab, mis
on meie jaoks parim. Hea isa ei anna oma lastele alati seda, mida nad küsivad. Kui
viieaastane poiss tahab mängida terava noaga, siis loodetavasti ei luba hea isa seda
talle.

Jumal vastab alati meie palvetele! Vastused meie palvetele on kas „jah”, „ei”,
mõnikord „oota” ja vahel asetab Jumal meid protsessi, kus ta toob esile lahendusi,
mida me ei oska oodata, kuid mis on paremad, kui me suudame ette kujutada.