Kristlased on täiesti tavalised inimesed, keda võid märkamatult kohata ja kellega suhelda tööl, koolis, tänaval, poes, lõbustuspargis või muudes kohtades. Vastupidiselt üldistele eelarvamustele leitakse kristlasi lähemalt tundma õppides, et tegemist on hoopis harukordselt toredate, hoolivate ja lahedate inimestega.

Kristlasi eristab teistest see, et nad on enda südames teinud ühe sügava ja väga olulise otsuse – vastu võtnud Jumala kutse, mille läbi on toimunud uuestisünd (Jh 3:1-21). Nad on palunud andestust Jumalalt läbi Jeesuse Kristuse oma patu eest ning otsustanud Teda järgida. Kristlased ei muutu sellega pühakuteks, küll aga saavad nad pühadeks (Jumalale eraldatuteks, vaimselt terviklikeks). Seega, kui inimene tunnistab Jumala ees oma eksimused üles sõltumata sellest, millised need on olnud, palub südamest andeks ning võtab usus Jeesuse Kristuse vastu oma isikliku Päästjana, alustab ta läbi vaimse uuestisünni „puhtalt lehelt“. Tema identiteet ja päritolu muutuvad.

On inimesi, kes arvavad, et see on ülekohtune, et Jumal ei võta arvesse inimeste pattude hulka, kui mõnel on see ehk eriti suur, ning ta saab oma süüst vabaks lihtsalt Jeesusesse uskudes. Tegemist on aga armuga, kus Jumal, kes ise on kohtunik ja kelle vastu me oleme eksinud, määrab meile vastavalt meie tegudele õige karistuse, kuid siis astudes ise Jeesuses Kristuses meie asemele patusurma,
maksab ise ära karistuse hinna.

Jeesus, Jumala Pojana, ohverdas täiesti süüta inimesena end meie eest ning läbi Tema võib meil olla taas suhe Jumalaga, meie Isaga.
Patt ja süü on lahutav vahesein pühast Jumalast, Elu Allikast. Pattu tehes muutub inimese süda kõvaks Jumala ja teiste inimeste suhtes. Tekib lumepalliefekt, mis inimese armastusest järjest kaugemale viib. Piibel ütleb, et Jumal on nõnda maailma
armastanud, et Ta andis oma ainusündinud Poja meie eest, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu.
JUMAL on tõeline armastus ning kristlastena usume, et läbi JEESUSE KRISTUSE on meie ühendus Jumalaga taastatud.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et kristlased on armu saanud patused, kes on uuesti sündinud pühadeks Jeesuse Kristuse läbi.

Kristlased taotlevad oma elus Jumala tahte sündimist. Oleme kõik kogenud kristlastena Jumalat üleloomulikul moel meie palvetele vastamas ning näinud imesid sündimas – olukordi lahenemas, haigeid terveks saamas, kurjasid vaime inimestest lahkumas, elusid muutumas, jne. Olles kogenud sellist suur armu, mida me mitte kuidagi ise pole välja teeninud, soovime seda parimat rõõmusõnumit jagada ka teistele. Isekas oleks seda ainult endale hoida 🙂 Kui vajad abi või oma küsimustele vastuseid, võta julgelt ühendust!

Palvetamine on suhtlemise viis meie taevase Isaga. Palve rajaneb suhtel või suhte loomisel, mitte rituaalil. Nii nagu avad suu selleks, et rääkida sõbraga, võid suheldaka Jumalaga.

Jeesus õpetas meid palvetama: „Meie Isa, kes Sa oled taevas”. Jumal on isik. Ta on meie armastav Isa ja läbi Jeesuse Kristuse on meil eesõigus tulla Tema ette ja hüüda „Abba,” mis aramea keeles tähendab „issi” või „kallis isa”. Palve Jumala poole on isiklik pöördumine.

Jumal ei ole üksnes „meie Isa”, vaid Ta on ka „meie Isa taevas”. Tal on taevane vägi. Kui me palvetame, siis räägime universumi Loojaga, kes oma Poja Jeesuse Kristuse läbi on teinud meile AINUVÕIMALIKU ligipääsu Tema ette. Jeesus ütleb: „Mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel.” (Jh 15:16). Meil pole iseenesest õigust Jumala juurde tulla, aga me saame seda teha Jeesuse kaudu ja tema nimel. Sellepärast ongi tavaks lõpetada palve sõnadega „Jeesuse nimel”. See pole üksnes vormel, vaid me tunnistame tõsiasja, et jõuame Jumalani ainult läbi Jeesuse. Jeesus kaotas ristisurma läbi tõkke meie ja Jumala vahelt, mille on tekitanud patusüü.

Kui me palvetame, siis räägime Jumalaga, kes on nii transtsendentne kui immanentne – väljaspool ja kaasav. Ta on palju suurem ja vägevam, kui Tema poolt loodud universum ja ometi on Ta meie juures oma Püha Vaimu läbi, kui me palvetame.

Palve on elutähtis toiming. Palvetamiseks on põhjust palju. Eelkõige on see viis taevase Isaga suhtlemiseks. Vahel inimesed ütlevad: „Jumal teab meie vajadusi, miks me peame paluma?”. Tegelikult pole siis mingit suhet, kui me ei suhtle. Mõistagi pole millegi palumine ainuke viis Jumalaga suhtlemiseks. On ka muid palveid: tänu, kiitus, ülistus, tunnistamine, kuulamine, jne. Kuid palumine on selles üks oluline osa. Kui me Jumalalt midagi palume ja näeme oma palvete vastuseid, siis meie suhe temaga süveneb. Palves saame ilmutuslikke teadmisi – suured ja salajased asjad, mida inimene muul viisil ei saa teada.

On põhjusi, miks me alati ei saa seda, mida me palume. Ülestunnistamata patt on takistuseks meie ja Jumala vahel. Jumal ei ole andnud tõotusi vastata selle palvele, kes ei ela temaga osaduses. Jumal on armuline ning ta võib vastata küll uskmatu inimese palvele, kuid meil pole põhjust sellega alati arvestada. Kui inimesed ütlevad: „Mul on tunne, et mu palved ei jõua Jumalani. Ta ei kuule, seal polegi vist kedagi…”, siis tuleks neilt küsida, kas nad üldse on Kristuse ristisurma läbi Jumala andestuse vastu võtnud. Enne kui oodata, et Jumal meid kuuleb ja meie palvetele vastab, tuleb patu vahesein eemaldada. Mõnikord „ei vastata” palvele, sest see, mida me palume, ei tule meile kasuks. Jumal on tõotanud meile anda „ainult häid ande” (Mt 7:11). Ta armastab meid ja teab, mis on meie jaoks parim. Hea isa ei anna oma lastele alati seda, mida nad küsivad. Kui viieaastane poiss tahab mängida terava noaga, siis loodetavasti ei luba hea isa seda talle.

Jumal vastab alati meie palvetele! Vastused meie palvetele on kas „jah”, „ei”, mõnikord „oota” ja vahel asetab Jumal meid protsessi, kus ta toob esile lahendusi, mida me ei oska oodata, kuid mis on paremad, kui me suudame ette kujutada.

Ei ole olemas kindlat palvetamise viisi. Palvetamine on lahutamatu osa meie osadusest Jumalaga ja seega oleme vabad kõnelema temaga nii, kuidas soovime.
Jumal ei taha, et me vuristaks tähenduseta fraase – ta tahab kuulda, mis on meie südames. Samas on paljudel inimestel lihtsam, kui neil on teatud palvemudel või – skeem.

Jeesus ise on jätnud meile palve eeskujuks Meie-isa-palve (Mt 6:9):

Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi!
Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine Sündigu, nagu taevas nõnda ka maa peal!
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
Ja anna meile andeks meie võlad nagu meiegi andeks anname oma võlgastele.
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast,
sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti! Amen!

Uus Testament õhutab meid palvetama lakkamatult (seisund, kus oled valmis kuulama ja kõnelema). Selleks, et palvetada, ei pea me viibima mingis teatud
hoones. Me saame palvetada rongis, bussis, autos, jalgrattaga sõites või mööda teed kõndides, voodis lebades, keskööl – ükskõik, kus me oleme ja ükskõik millal. Sama tähtis kui üksinda palvetamine, on palvetamine koos teistega. See võib toimuda väikeses, kahe-kolme-liikmelises grupis. Jeesus ütles: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas” (Mt 18:19).

Piiblis Markuse evangeeliumi 16-s peatükis on öeldud nii: „Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi
keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.”

Jeesus on meid läkitanud välja Tema nimel tegema üleloomulikke tunnustähti. „Haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.” Alati ei õnnestu meil
inimestega isiklikult füüsiliselt kohtuda. Palverätikud on siinkohal meie käepikenduseks. Pannes käed rätiku(te) peale, palvetame, et Jeesuse Kristuse
nimel võiks rätiku saaja terveks saada.

Apostlite tegude raamatust 19ndastn peatükist loeme järgmist: „Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi, nii et ka tema naha pealt võetud
higirätikuid ja põllesid viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud läksid välja.”

Palverätik ei ole midagi maagilist. See on lihtne rätik/salvrätik, mida võib pesta, kokku lappida, jne. Palverätiku erilisus seisneb usus – usk, millega on haigete eest palvetatud ning usk, millega rätik vastu võetaks. Peale rätiku kasutamist ei vaja rätik niiöelda „uut laengut”. Seda võib julgelt korduvkasutada. Palverätiku saamiseks pöördu kohaliku koguduse poole. Vajadusel vii ise rätik/salvrätik kogudusse kohale ning lase seda õnnistada. Kui oled ise kristlane, võid samuti paari kaaskristlasega koos käed rätiku peale panna, palvetada ning palverätik haigele edasi saata.

Inimestena ei ole meil ainult füüsiline ihu, vaid ka hing ja vaim. Oleme justkui kolmekihilised sibulad – ihu on pealmine kiht, hing kui mõistus, emotsioonid ja tahtmised keskel ning vaim kui Jumala eluhingus meie sees kõige sügavamal. Ihu, hing ja vaim on omavahelises sümbioossuhtes. Kui ihu kannatab, kannatavad ka hing ja vaim. Kui hing kannatab, saab tihti mõjutatud ka keha ja vaim. Kui vaim kannatab, kaob elujõud ka meie ihust ja hingest. Samamoodi mõjutavad nad teineteist, kui kõik on hästi.

Seetõttu on oluline, et me kõigi kolme eest hoolt kannaksime. Peame hoolitsema oma ihu eest, mis meile kingitusena on siin elus kasutada antud. Hea tervise juures on meie hing ja vaim samuti automaatselt tervemad. Hinge saame hellitada hobidega, unistustega, heade maitsetega, meelelahutusega, jne. Vaim vajab aga vaimse maailma toitu ning vaimu eest hoolitsemisele ei panda tihti üldse rõhku.

Inimese vaim on see, kes me igavikuliselt oleme. Vaimu ei saa toita ei materjaalsete ega hingeliste asjadega. Ainuõige viis oma vaimu toita, on Jeesuse eeskujul läbi palvetamise ja Jumalaga suhtlemise, Pühakirja lugemise ja uurimise, Püha Vaimuga täitumise ja juhtimise otsimise. Ehk siis toidame oma vaimu niiöelda kodumaise söögilauaga, kust ta algselt pärineb – Jumala juurest.

Vaimu saab, kuid on äärmiselt ohtlik toita ka vaimse toidulauaga, mis ei pärine Jumalast. Piibel nimetab neid koondnimetusega ebajumalad ning hoiatab rangelt nende eest – vaimumaailmaga suhtlemine, new age, budism, hinduism, erinevad maausundid, astroloogia ja horoskoobid, energeetilised pärlid ja kivid, esoteerika, kaartide panemised ja lugemised, pendeldamised, jooga, jne. Miks on tegemist ohtliku toidulauaga? Jumal ise on läbi ajaloo inimesi rangelt hoiatanud end selliste asjadega sidumise eest. Seda mitmetel põhjustel.

– Esiteks, kombates piire vaimumaailmas iseseisvalt, ilma Jumalata, astume üle tema hoiatusest ja teeme endale viga.

– Teiseks, vaimumaailm on reaalne ja üleloomulik, kuid inimeste teadmised selles osas minimaalsed ning enese kaitseoskused pea olematud. Tegeledes eelmainitud praktikatega, avame vaimumaailmale enda sisse niiöelda “ukse”, kust võib läbi tulla igasuguseid asju – kurjad vaimud, haigused, kibestumine,
andeksandmatus, enesetapumõtted, jne.

– Kolmandaks, me võime teadmatult ära anda kontrolli iseenda mõtete, emotsioonide ja keha üle. Satume niiöelda nõiaringi, kus üks asi viib teiseni. Kontrolli endale tagasi saada on pea võimatu, võimalik üksnes läbi Jeesuse, kes on Kuningate Kuningas ja Loojana kogu meelevalla omaja nii vaimses kui maises.

Rõõmusõnum on see, et Jumal on kõikvõimas ning läbi Jeesuse Kristuse on meil võimalik vabaks ja puhtaks saada. Meie osa on vaid paluda, küsida ja otsida Teda. Kristlastena oleme näinud üleloomulikult tervenemas ihusid, tunnistanud, kuidas kurvad hinged saavad taas rõõmsaks ning puruks pekstud vaimud taas elavaks.

Tervikliku Tervenemise Teenistusel keskendumegi sellele, et
inimese sees võiks tervendatud saada ning terveks jääda nii ihu,
hing kui ka vaim! Seda kõike Jumala väes.

Vaatame hetkeks tagasi Eedeni aiale. Jumal lõi maailma ja kõik taimed ja loomad, maa, vee ja taeva. Ja see oli hea! Ja Ta lõi ka inimese, andes talle suure kingituse olla hea peremees kõige loodu üle ning seejuures Jumala endaga täiuslikus suhtes. Ja see oli hea! Inimene Aadama ja Eeva näol elas kõiges täiuses. Paradiisis. Inimesel oli kõike külluses ja mis kõige olulisem, ta oli Jumala ligi ning lähedases suhtluses temaga.

Uskudes saatana valet Jumalaga sarnaseks saamise kohta ning süües paradiisiaias hea ja kurja tundmise puust, tegi inimene otsuse astuda üle Jumala antud ainsast käsust. Sellega astus inimene territooriumile, mis ei olnud tema jaoks. Kuna Jumal ise ja Eedeni aed olid pühad ja neetu ning püha ei kuulu kokku, tekitasid Aadam ja Eeva sellega lõhe inimese ja Jumala vahele.

Me kõik oleme patu viirusega nakatunud ja igaüks meist seisab sama valikuga igapäevaselt silmitsi – kas taotleda Jumala tahet või käia enda rada. Kahjuks otsustame tihti viimase kasuks. Nii ei saa me öelda, et Aadam ja Eeva on süüdi kogu inimkonna kannatustes, vaid igal ühel meist tuleb vaadata ka peeglisse. Igaüks meist on ise teinud neid otsuseid, mis on isiklikul tasemel löönud kiilu inimese ja Jumala vahele. Me ise oleme otsustanud Jumalale selja pöörata ning targemaks pidanud oma enda viise elus toimimiseks.

Kas kujutad ette, et keegi, kellega oled olnud väga hea, pöörab sulle selja ja piltlikult öeldes sülitab sulle näkku, öeldes, et ta ei vaja enam sind ega sinu armastust. Nii oleme me kõik inimestena Jumalale teinud, kes on armastav Isa. Mis selle loo juures kõige hämmastavam on ning kohati ka raskesti hoomatav, on see, et kuigi olles Jumala vastu eksinud, on Ta valmis meid enda juurde tagasi võtma. Ja kuna must ja neetud ei saa koos olla puhta ja pühaga, andis Ta ka lahenduse, et me võiks taas Temaga koos olla. See lahendus on aga kõige suurem ohver ja kõige armastusväärsem tegu kogu inimkonna ajaloos – Jumal ise sündis Jeesuse Kristuse läbi siia maailma (kolmainsus – Isa, Poeg ja Püha Vaim), elas laitmatut elu ning ohverdas end ristipuu peal kõige räigema mõrva läbi süütu ohvrina meie pattude eest. Patu palk on surm ehk igavene lahutatus Jumalast. Jeesus sai aga liimiks Jumala  ning inimeste vahele, olles püha ja patuta, ent ometi surres inimeste pattude eest.

Jeesuse ristisurm ei ole inimkonna jaoks automaatne lahendus, mis meid kõiki taevasse viib ning Jumalaga taas kokku viib. Nii nagu Eedeni aias oli Aadamal ja Eeval vaba valik, kas nad tahavad jätkata head elu täiuslikkuses või astuda Jumala seatud käsust üle, nii on vaba valik antud ka meile. See on meie enda valik, kas me soovime oma elu elada siin maa peal testperioodina ja taevas jäädavalt koos Jumalaga või ilma Temata. See on meie valik, kas me soovime vastu võtta selle mõõtmatult suure kingituse, mis Jeesus Kristus ristil surres meie eest isiklikul tasemel tegi või mitte.

Kui sa mõistad, et oled eksinud, tahaksid oma elu korda seada ning Jumalaga koos teisel tasemel elama hakata, on sul täna see võimalus olemas. Palveta Jumala poole, kahetse oma patte ning võta Temalt vastu uus elu.

Siin on sulle kirjutatud palve, mis aitab sind oma otsuse tegemisel Jumala ees ning mida võid siirast südamest Jumala ees paluda:

Hea Jumal, ma tulen Sinu ette Sinu Poja Jeesuse nimel. Palun tule minu südamesse ja anna mulle minu patt andeks. Puhasta mind oma kalli verega. Ma pöördun ära kõigest, mida ma tean olevat kuri. Ma palun Sind, ole mu Päästja ja Issand. Palun pane minu nimi kirja eluraamatusse. Palun täida mind oma armastuse, rahu, rõõmu ja Püha Vaimuga. Aitäh Sulle, et sa muudad mu elu ning annad mulle lootuse ja tuleviku. Ma tänan, et vastavalt Sinu Sõnale olen nüüd sündinud Issand Sinu perekonda ja mind hüütakse Jumala lapseks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen!

Kui oled oma elu parima otsuse teinud, on oluline, et sa ei jääks üksi! Toida iseseisvalt oma vaimu palvetamise ja Piibli lugemisega (soovitame alustada Uuest Testamendist), kuid kindlasti leia enda kõrvale ka teisi kristlasi, kes sind sellel uuel põneval teekonnal toetada saavad! Üksi ei suuda keegi meist püsima jääda, kuid koos oleme tugevad.

Võta meiega ühendust, et saaksime aidata sul leida koguduse.